The Billionaire's Fiancee: A Billionaire Contemporary Romance (90 page)

Ava oli muutunud kiindunud laulu kordan oma mõtetes. Mis iganes ka ei juhtuks Aiden üritas mõelda või teha, ei suutnud ta lõpetada tema peale mõtlemist. Pärast seda, kui ta ilmus tema maja, pahmeldanud lakkamatult, kuidas ta ei suutnud taluda rikkad inimesed, ta tahtis teda veelgi enam. Ja siis ta pöördus ta jälle. See oli nii ammu olnud sellest ajast, kui ta oli suhe. Ta oli paar kohutav kuupäevad ja oleks peaaegu loobunud. Ta poleks suutnud leida kedagi nii maale. Keegi, kes polnud raha kinnisidee. Keegi nagu Ava.

Ja ta kirjeldas ta kõik tuleksid, nendele naistele, ei meeldi ka. Ülbe suhtumisega naeruväärselt ülehinnatud. Nad kulutasid raha, nagu see oli vesi ja ma vihkasin seda. Aga ta oli saanud samuti. Ja ta isegi ei näinud seda ka endale kuni ava tõi selle esile. Asjaolu, et tal olid oma raha ja ei soovi elada uhket elustiili tegi talle nii palju atraktiivsem. Ta ei pea muretsema, et ta kasutab teda oma raha või nime. Tal oli oma, kuid ilma ühise õiguse seda alati kaasas oli. Ta oli haruldane teemant, ja ta ei lase tal minna. Aga see võtaks hoolikat planeerimist kui ta kavatses  ta enda poole võita.

Reede, helistas ta arvuti remondimeeste nägema, kas ta töötas ja kui ta oleks seda teinud. Ta muutis oma vanemaid, rattiest teksad. Mis osutus vana või närust üldse, aga peale käima, et osta odavat teksad, see oli tema ainus võimalus. Ta pani t-särk ja ootas väljas ukse tema töö.

Kui ta lahkus, oli ta teinud tublit tööd, et sisse sulandunud ta isegi ei näinud teda. Ta kutsus ta nime. Ta pööras pead, nägin teda, ja tegi kohkunud.

"Hei, Aiden, mida sina siin teed?" Ta vaatas oma vabaaja riietus ja tõstis kulme.

Ta hoidis seal 20 dollarit ja oma plaani ellu viima. "Sa tegid mulle selgeks, et ma olen muutunud just asi, mida ma kunagi tahtsin saada. Las ma näitan sulle, et olen rohkem kui mu pangaarve. See $20 on väljakutse. Kui sa minuga välja minna kohe, et ma ei kuluta rohkem kui see 20- dollariline rahatäht kogu päeva."

Ta ajas oma käed ja tõmbas ta suu kõrvale, mõtlemine. "Ja sa ei tee minuga nalja kasutab mingit juba pileti ostnud või  midagi taolist?"

"Ei mingeid trikke. See on vaese mehe kuupäeva."

"Sa murdud. Mingil hetkel sa veedad rohkem."

"Ma luban. Ma annan sulle oma rahakoti üle ja puha."

"Kas teie autojuht viib meid kuhugi?"

Ta raputas pead. "Vaesed mehed ei pea autojuhid."

"Hea küll. Ma lähen. Kui ainult selleks, et tõestada, et sa ei saa seda teha. Ja muide, ma ootan õhtusööki."

"Oh, ära muretse." Ta naeratas ja torkas 20 dollarit taskus. "See saab olema tõeline kohting."

Ta kihistas naerda ja raputas pead. "Sa oled ikka midagi muud."

Tema naeratus kadus. "Loodan, et see on nii. Ma tahan olla. Ja tahan näidata, et võin olla."

Avat astus ette ja võttis tal käest kinni. See pidi olema üks huvitav õhtu kindlalt. Kas keegi tunneb teda? Ta oli riides nii muuseas, ja ta kandis tema töö kõrge ja püksid. Kindlasti mitte kuupäeva riietus. Ta hoiab tal silma peast välja. Seal pidi olema mingi konks või trikk selle kuskilt.

Nad kõndisid kuus kvartalit. Nüüd oli ta tänulik tema töö kandis ta riietus ja jalatsid, kes ei ole kenam't nii hea olla kõndimiseks. Nad olid jõudnud selleni, et odavam osa linnast. Tal oli ta uudishimu ärgitasid. Kuidas ta selle välja tõmmata?

Nad peatusid väljaspool restorani, kui seda võib nimetada. Rohkem nagu kiirtoidurestoran, mõned tabelid.

"Ma tean, et see pole küll midagi erilist, aga uskuge mind. Burgerid on imeline," lausus Aiden "Ma söön siin kogu aeg ja mõnikord ma ikka saadab mind maha keelas lõuna."

Ta vaatas menüü seinal ripub. Ta võiks olla korralik burger. See koht oli odav, kindlasti. Kuid isegi selle eest, et nii odavalt, eine jookseks iga $8. Ta kavatses kulutada $16. 20$ õhtusööki üksinda? Mõni kohting see oleks. Aga, ta hoidis oma  suu kinni ja tellinud burgerit juustu ja peekoniga.

Kui ta läks kassasse maksta, ta andis üle kupong, millega ütles, "Osta üks eine täishinna, tasuta saada."

Ta tõstis kulme. "Ma arvasin, et sa ütlesid, et ei mingeid trikke."

"See ei ole mingi trikk. See on see, mis inimesi, keda ei ole rikkad. Nad kasutavad kuponge kõige eest raha säästa."

"Okei." Ta ajas oma käed, skeptiline. Ta tehniliselt oli mõte, aga ta oli kaotamas mõned tema eneseimetlust. Kui ta oleks seda läbi mõelnud seda hoolikalt, äkki ta saab sellega hakkama. Ja kui ta seda tegi, polnud ta tõestada, et materialistlikud? Ta ei olnud veel otsustanud.

Nad istusid plastmassist putka. tabeli kihiga kleepuvat tahmane. Mitte täpselt nagu ta tõenäoliselt lahkus restoranid posh.

"Nii et sa sööd siin tihti?" küsis ta.

Ta noogutas. "Lihtsalt oodata. Lase käia, võta üks amps. Sa näed."

Ta jälgis, ta võttis sealt oma burgeri ja võttis ampsu, siis näritakse. See oli hea. Ta elas kuni kõike, mida ta ütles.

"See on hea. Kindlasti."

"Kui sa leiad sellise koha, sa pead selle äri. Kuigi tavaliselt kui ma tulen, jätan ma suur jootraha. Aga kuna minu tavaline ots on suurem kui kogu meie eelarve selleks ööks, ma pean seda käest lasta."

"Nii, et sa ei kasuta alati talonge?"

"See on olnud väga kaua aega möödas, kui viimati kasutasin kupong midagi. Ma pidin oma assistendile leida ma lihtsalt kasutasin."

"Teie abiline?" küsis ta kallutas pead tema poole. "Vaesed poisid ei pea abilised."

"Ei. Aga nad on emad ja perekond, kes asju teha näiteks päästaks kuponge. See on peaaegu sama asi."

Ta naeris ja raputas pead. "Mitte sinnapoolegi."

"Ütle, et sa ei ole mees või naine, see teeb sulle midagi. Majapidaja, personaalse ðoppaja, rahandustüüp?"

"Ei. Ei majapidaja, ja ma kõik oma ostud ise."

"Ahaa!" Ta osutas ta. "Aga teil on rahandustüüp. Sul on vist  kedagi juhtida oma sihtfondi."

Ta tegi nägusid. Tema sai ta sinna. "Ta tuli sellega, eks ole?"

"Jah."

"Ta ehk oma investeeringuid tegeleb ka ja heategevuse," pomises ta, pannes tal pea maha.

"Nüüd tuleb tõde päevavalgele."

"Jää vait." Ta heitis fry üle laua tema poole. See põrkus särki ja maandus lauale.

"Hei! See on $20 särki!" Ta naeris.

Kui nad olid lõpetanud õhtusöögi, jõudis ta läbi ja võtsin ta käe, nad lahkusid restoranist. Avat pidi tunnistama, talle see meeldis. Talle meeldis tema käe hoidmine ja temaga koos olemine. Ta oli palju lõbusam kui tapaistis ja palju muud. Tegelikult polnud ta üldse nii ta arvas, et ta oli.

Ta tõmbas taskust raha välja nagu nad kõndisid. "Veel $11.53. Me teeme äge."

"Muidugi. Kui kuupäev on möödas." Ta tõstis kulme.

"Kas sa tahad?"

"Mitte mingil juhul. Sa pead tõestama, et sa võid viia tüdruk tõeline kohting, mitte kulutada $20. Seni on kõik meie vahel oli õhtusöögi."

"Õigus. Noh, ma arvan, et see on maha saada magustoidu ja kinno, siis!"

Ta tõmbas ta kulmud kokku. "Pole mingit võimalust, et me saame seda teha."

"Mingil hetkel," ütles ta suudleb oma käsi, "keerata ja te peate mind usaldama."

Nad kõndisid paar kvartalit, kus praam kai on. Ta ostis kaks korda 2 dollariga.

"Ma näitan teile parim koht." Ta võttis ta käe uuesti ja juhatad ta paadi ees. Ta nõjatus vastu käsipuu, vaadates läbi linna ja naeratab.

Kui paat hakkas tema selja taga seisis ta oma käed ümber tema. Tuul puhus oma juukseid ja õhtu oli lihtsalt alla nii, et kogu linn põleb enne neid. Ta nõjatus teda, tema soojus kena kontrast jahe õhk tema nägu.

Soojus levis ta rinda ja kui ta surus ta käed  ümber tema, see süüdata. Jama," mõtles ta. Ta hakkas talle meeldima. See ei saanud't hästi lõppeda. Ta ei taha suhet temaga. Seal oleks liiga palju õhtusööke ja sündmused tegeleda, teatud asju oodata. Ta jättis selle elu põhjusega maha ja nüüd oli Aiden, ta südame sikutada teda tagasi tuua. Ta teeks kõik endast oleneva, et talle vastu. Ent kui ta kummardus ettepoole tuua välja hooned on linna siluett, ta tahtis, et ta teda suudelda. Tahtsin tunda tema huuled tema peale.

Kui laev seisma, ta jõudis seekord käe eest. Ta vaatas talle otsa ja naeratas. Ta veidi nagu taoleks andnud midagi ära, kuidas ta naeratas talle. Aga äkki see oli okei. See oli sõda oma südames ja hinges. Mida ta tahtis oma südames ja mida ta pea talle öelnud. Ta pole veel otsustanud, kumb võidaks.

Ta võttis nad maha kitsa tänava. Seal ei olnud't olevat palju, aga kui tänaval kohtasin oma peateele, oli paar poodi rindel. See polnud suur osa linnast. Ta jäi tema lähedal ja oli väga teadlikud asjaolust, et tema esimese asjana tahan kutsuda üles auto ja mine tagasi kallim osa linnast. Äkki ta poleks tulnud nii kaugele kui talle meeldis mõelda.

Nad kõndisid kuni väikese jäätist. Ta vaatas üle maitseid, kinnitunud shokolaadi koogi ja ta käskis külmikus. Kogu tema tuli $6.36. Ta näitas talle dollar ta lahkus enne ja tagasi taskus. Nad kõndisid paar kvartalit edasi, ja ta võttis ta maha õhukese kõrvaltänavaid, eitundu "kuhugi minna.

"Hmm, kas see on see koht kus sa mind metsa mind tappa?" küsis Ava.

"Ei. See on see koht, kus ma näitan sulle midagi hämmastavat. Olge nüüd!"

Ta järgnes talle põldu ja metsamaaks. Nad astusid läbi mõned puud ja tuli välja, et väike lagendik. Lagendikule nägi suur valge ekraan. Filmi mänginud ja see hääl oli läbi kõrget kõlarit. võtsin

"filme," ütles, vehkides suhtes Aiden ekraani.

Ta istus rohu sisse ja patsutas kohapeal tema kõrval. Avat istus  , lastes õla press tema vastu. Ta imestas uuesti, kui ta kavatses teda suudelda. Rohkem kui kunagi varem. Ta tahtis teda.

Nad istusid muru, lastes õhtusel tuul üle nende nahk, vaadates vana romantika film. Oleks seda teinud, oleks ta teadnud, et see film, või oli see lihtsalt juhus? Ta jäi tema lähedal, vastu tema õlga. Ta lasi oma käe tema nihkuda. Ta sai surmavalt haavata oma sõrmed läbi tema, kuid hoidis oma silmad ekraanil.

Kui film tuli lõpetada. Ta tõusis ja aitas ta jalgadest. Nad läksid tagasi läbi võsa tänavale ja hakkas kõndima.

Mitu kvartalit hiljem, nad tulid läbi mehe viiulit mängimas. tänaval.

"Mis on su lemmik laul?" klassikaline Aiden küsinud.

"Ma ei tea. Mulle meeldib Bach, arvan ma."

Aiden astuks mees, kukkus ülejäänud viiulil. 1,17 dollarit, ja nad seisid ja vaatasid talle seda lugu mängida. Kui ta oli lõpetanud, heideti ning jätkas kõndimist.

"Mul on isegi natuke kultuuri sinna," lausus Aiden "Ma loodan, et see on okei."

"Ma luban seda."

"Kas teil oli lõbus?"

"Tegelikult oli küll." Ta kihistas naerda.

"Sa ei oodanud?"

"Ma ei tea, mida ma ootasin suurt midagi. Välja arvatud see, et ma mõtlesin tõesti, et sa leiaksid võimaluse veeta rohkem kui $20 ja sa ei teadnud. Ma olen üllatunud."

"Head. Ma tahtsin näidata, et see pole vaid minu jaoks raha. Tegelikult."

Tema ees peatus ridaelamu, paistis vana ja väsinud. Nad ikka nii't parima osa linnast, nii et ta ei saanud aru, miks ta peatub.

"Selle maja?" Ta osutas. "See on maja, kus ma elasin, kuni ma käisin ülikoolis."

"Siia?"

Ta noogutas ja kõndis edasi. "Mu vanemad ei ela seal nüüd, muidugi. Ma ostsin neile uue maja niipea kui ma suudaks seda osta, aga jah. Usu või ära usu, kuulus ja rikas Aiden Cole veetis suurema osa oma elust pankrotis ja getos."

Tema suu lahti lasknud natuke shokis. Tatundis arvas, et ta kasvas üles nagu tema-parim osa linnast, suur maja, teenrid ja erakoolid ja kujundaja ja kallite hobide ja maitseb. Aga ta kasvas siin üles? Siin, linna osa ta veidi hirmul, et isegi olla?

"Nad jätavad tavaliselt selle osa välja artikleid." Ta pilgutas silmi. "välja arvatud juhul, kui nad tahavad teha vaesest rikkaks saamise lugu, aga need on üllatavalt vähe. Enamasti on kuidas võita maailma kõige poissmees."

"Ma olen näinud neid kindlasti. Aga mul polnud aimugi. Ma arvasin, et sa kasvasid üles rikas."

"Ei. Ma arvan, et see on põhjus, miks see tegi mind nii vihaseks, kui sa süüdistasid mind tegutsemise õigus. Ma proovisin väga raske meenutada, kus tuli ja kahe jalaga maa peale jääda. See on raske, aga mitte nautida pärast raha polnud see nii kaua. See on hea tunne olla võimeline ostma oma poja asju. Mu vanemad ei suutnud. Mina olin see poiss, kes oli vana narkomaani tele- ja kaabel ei ole. Ja Ethan saab olla laps uusima tehnoloogia päeval, mil see suust välja tuleb. Võibolla ma rikun teda ma ei tunne. Võibolla oleks parem kasvada. Sul oli see, mis muutis selle kõrvale."

"Mitte enne, kui ma nägin, kuidas inimesed ilma rahata elanud. Ma ei teadnud, et see oli mingil muul moel enne, kui olin teismeline, tõesti. Ma hakkasin vabatahtlikku tegevust kodutute varjupaik ja kuuleb neid kohutavaid lugusid. See murraks mu südame ja ma arvan, kui vaid keegi annaks neile paar dollarit. Nii ma tegingi. Ma teen seda siiani. Minu rahandustüüp, nagu sa nii elavalt esile, kui olen seda teinud, on ka see, kes on leidnud väärilise põhjustab minu jaoks annetada. Ma kingin palju raha. Mu vanemad närvi üle, tegelikult. Nad arvavad, et ma peaks paremini elada ja anda vähem. Aga miks? Mulle meeldib mu elu. Ma ei vaja osta 2000 dollariga käekotte kui see tähendab seda, et ma saaksin toita perekonda mõneks kuuks."

"Sa oled haruldane tõug, Ava Marshall. See võib olla üks mu lemmikasju sinust. Siiski on mitmed hulgast, ja tundub, et rohkem tuleb lisada iga kord, kui ma räägin sinuga."

"Noh, Hr Aiden Cole, sa ei olegi nii halb. Ma pean ütlema, et sa oled üldse mitte kes ma arvasin, et sa oled. Ma hindasin sind, ja mul on selle pärast kahju."

"Sulle teadmiseks, et ma ei annaks õiglase summa. Mind on kutsutud inimestesõber mitu uudiste allikas ja enamus mu lähedased sõbrad või kolleegidega."

Ta naeratas talle ja surus ta kätt. Selleks ajaks, kui nad said tema juurde, et ta teadis, et ta suudleks teda ja läheks temaga enam välja. Ta kõndis ta ukse peale ja ootas sel ajal, kui ta lahti.

Ta seisis silmitsi talle naeratades ja ootavad. Ta astus ette ja läskin kõva kallistus. Siis astus ta tagasi mitu meetrit, liialt vahemaa ja vaatasime, ta läks sisse. Ta sulges enda järel ukse, mõeldes, mis juhtus. Õhtu läks hästi ja ta paistis nagu tema. See oli järjekordne võimalus tõestada, et ta on teistsugune? Ta isegi ei suudle esimesel kohtamisel?

Ta otsustas mitte rikkuda tema õhtu. Ta on valmis magama, lastes hetked tulevad tema juurde tagasi ja toob uue naeratuse näole. Musi või mitte, see oli suurepärane ja odav.